Et mitte kaduda
ma püüan leida vastseid teid.
Su hingamine päästab mind.
Neid avastamatuid aiaradu
kõnnime, kui kunbaski hing.
Sa oled enamasti enamasti.
Mu tunded kanduvad vastu tuult.
See mõtlematu mäng, mille reeglid hõljuvad õhus.
Sa tahad midagi ilusti ütelda, kuid ilust ei saa asja.
Asjast ilu. Ma panen käe su näole nagu maski,
oled Teine nüüd ja su maastikumõtteid varjutab
viisnurkkäsi, osutated elamatutele aastatele.
Ma olen väsinud
puulehed räägivad sulatõtt
kadunud poosidest ja su viimasest hoiakust
mu mõtted on segiaetud kui lastetuba
kui mänguasjad maas, ma lükkan roosas sokis jalaga
Vaikus kui kurb ja katkine pill
jõuan piirini ja astun su sisse
sa oled nii rõõmus, ma ei taipa, kuidas sa oskad
Mu kallim on kui vastamata
valus küsimus, rippumas õhtuõhus,
Ma olen mõtelnud vastuseid aastaid,
kuid vastus on aimamatu.
Lõppematu jutuajamine
lõppematu päev
lõppematu lähedus
temaga, kellest mõelda ei saa,
saab vaid tunda, kombata ta ääri
Ta tume kampsun on öö,
poen selle aukudesse, kus avanevad
uued maailmad.
Vabandust, ma ei saa hästi kirjutada,
olen liiga armunud.
xxx
Sajune Manchester
kallab meid värvidesse,
oleme natuke suitsetanud
ja pargis jalutanud,
mul ei ole midagi tarvis,
ei ühtegi asja, raha.
mul on tarvis vaid rahu
ja seda veidrat tunnet,
kui oled poeetika sees
ja ringled koos sõnadega
vastuvoolu maailmaga.
xxx
Midagi lihtsat
et juhtuks, miski
arusaamatu vaikne ütlus,
mis omab lõppematut tähendust,
kuid sa ei suuda seda kinni püüda.
xxx
Ma olen ümbritsetud sinust,
lähedane ja kauge
su mustad silmad on tantsivad mustad täpid
mu silmades kui olen väsinud
prillid, kaabu, sigaret,
sa räägid ja su maagia
kandub heledatele, kollastele ja rohelistele
kangastele, mida kannan, et varjata end.
Su sõnad moodustavad neile mustreid olematutelt
maadelt. Muutsid palju,
kuid saan endaks,
kui kirjutan sinust.
xxx
Igatsen ilu, et see kataks mind
nagu surnud vana vanaema laul töötegemisel,
see vääritimõistetud koletis alistab sind,
ma üritan kuidagi väärida seda värdjat ilu,
mis põgeneb siiski metsade hümnidesse,
ta otsib mind peeglites, kuid sinna pole ma maetud
Ma olen kummargil ta ees, et saaksin sülitada ta tikkontsadele.
Ta vägistab mind mu mõtetes,
see ilu, tundmata tabamatus, ma otsin sind
võõrastelt nägudelt ning inimesed ütlevad mulle vastu:
“Sina kahepalgelisuse unelaps, märkide sügavusest hoomavad
asjatud aeglused, hoova neil kui sätendavas jões.”
xxx
Ma värvin huuled punaseks
ja mõtlen, kas see on pealiskaudsus või võrgutus.
Linn on tumedas kuues kui liputaja.
Olen madal kui väljavalitute mõtted.
Juuksed kalduvad vastassuunas kuulirahele
tänavatelt, mis on pimedad kui ta silmad,
kui ta vaatab mind.
Panen selga minikleidi ja kontsad,
ja oh, ma ei saa ilma võltskarusnahata.
ma unistan, et maailm saaks
reaalseks, et selgineks mingi jäledus minus.
Ei halb ega hea leia sõnastust.
Tasakaalutus ja vaikitud karje elutoas.
On öö juba ja tumedus valdab meid kõiki.
xxx
Olen tühi ja paljas,
ma vajan vist loomist
või poomist
Takerdunud või katki
ära blokitud
uitama jäänud
ära mõeldud
Manchester: Stone Roses and The Smiths, jalgpall ja gaypoets, tänavad mis kõnnivad omasoodu, pool miljonit imeilusat elanikku, pargid, kus lamades sa kuuled iseenda vaikust, pubid, mis on täis vanainimesi,pubid, kus võib saada klaasi näkku, miljon takeawayd ja chipshopi, legaalsed uimastid ja tööpuudus. Siin ma nüüd elan toas vaatega pakistani naise kööki, pargi ääres, kus rohi on alati roheline, 24 tundi avatud “kodupoe” lähedal, mis püüab mind kuidagi kontrollida ja oma mustasilmse kallima kõrval.
Kell on juba kel on juba olemas see aeg,
mis omab tähtsust ainult maagilises realismis,
kurbus on kui ukseta ruum,
kuid sa saad välja lennata
või kaevata auku ja siis roomata.
Istudes ja tehes mittemidagi,
justkui ainult olla,
et mitte tahta surra.
AXKTMJHS
