Manchester: Stone Roses and The Smiths, jalgpall ja gaypoets, tänavad mis kõnnivad omasoodu, pool miljonit imeilusat elanikku, pargid, kus lamades sa kuuled iseenda vaikust, pubid, mis on täis vanainimesi,pubid, kus võib saada klaasi näkku, miljon takeawayd ja chipshopi, legaalsed uimastid ja tööpuudus. Siin ma nüüd elan toas vaatega pakistani naise kööki, pargi ääres, kus rohi on alati roheline, 24 tundi avatud “kodupoe” lähedal, mis püüab mind kuidagi kontrollida ja oma mustasilmse kallima kõrval.
Kell on juba kel on juba olemas see aeg,
mis omab tähtsust ainult maagilises realismis,
kurbus on kui ukseta ruum,
kuid sa saad välja lennata
või kaevata auku ja siis roomata.
Istudes ja tehes mittemidagi,
justkui ainult olla,
et mitte tahta surra.
AXKTMJHS
