Et mitte kaduda

ma püüan leida vastseid teid.

Su hingamine päästab mind.

Neid avastamatuid aiaradu

kõnnime, kui kunbaski hing.

Sa oled enamasti enamasti.

Mu tunded kanduvad vastu tuult.

 

See mõtlematu mäng, mille reeglid hõljuvad õhus.

Sa tahad midagi ilusti ütelda, kuid ilust ei saa asja.

Asjast ilu. Ma panen käe su näole nagu maski,

oled Teine nüüd ja su maastikumõtteid varjutab

viisnurkkäsi, osutated elamatutele aastatele.